soovee

Viimased puhkusepäevad tuleb ikka puhata, seega sõidan puhkama 😉. Autole hääled sisse ja ots Saaremaa poole. Seal on alati mida uudistada.

Isegi ei tea veel täpselt kuhu minna, aga eks jooksvalt selgub, kuhu jõuan ja mida vaatan. Etteruttavalt võin öelda, et kogu tripi aeg oli kaks päeva ja nats üle 600 kilomeetri.

Õnnelikult praamiga üle saanud, otsustasin külastada Muhu kõige suuremat panka, Üügu pank. See ei ole see koht, kust raha antakse. Kunagi olla sealt hoopis dolomiiti murtud.

Kaldajärsakust nirises pisike oja

Edasi suundusin Koguva poole, kus on Juhan Smuuli kunagine sünnikodu ja nüüd Muhu Muuseum. Proua, kes algatuseks piletiraha sisse kasseeris, osutus tegelikult abivalmis ja meeldivaks naisterahvaks. Ulatas mulle lahkelt muuseumi plaani, mille järgi orienteeruda. Aga siiski toonitas, et ma talle plaani pärast tagastaksin! Ok.

Jah, muuseum on suur. Kokku neli talu... Ah, seal on nii palju põnevaid vana-aja-asju.

Ohh, jõhkralt suur leivasegamis nõu. Sinna mahuks ise vabalt vanni võtma

Mõtle vaid. See võib jääba mõneks viimaseks Smuuli Muuseumi külastuseks, sest eesti rahvakirjanik soovitakse tänaste võimude poolt mittesoovituslikuks isikuks nimetada. Kõik sellepärast, et omal ajal oli ta punaste poolel. Ahh, aga see selleks.

Kindel koht, kust läbi soovisin minna, oli Pärsama Hooldekodu. Praegu elab seal meie, sel kevadel 87-aastaseks saanud, sugulane. Aeg on temaga tööd kõvasti teinud ja seekord kahjuks võitjaks jäänud. Enam ei lase ta meie vanainimesel kõigest aru saada, kapseldab ta mingisse omaette-olemise tumedasse mulli. Aga mõnikord jääb sellele kapslile väike pragu sisse, kust päikesekiir vanuri vesihalli juuksetukka puudutab ja ka naeratuse huulile laseb. Jah, me leidsime selle prao. Ta tundis mind ära!

Nii. Kiman edasi ja hoidke eest te Angla tuulikud! Ossasssaa, vat seal on vägev! Tuulikud saab vaadata nii väljast kui seest, siis loomi ja linde, erinevaid vanu põllutöömasinaid ja puidu- ja metallitööriistu, käsitööd, õpitoad, söögikoht...

Olgu seekord nii, teinekord tuleb tagasi tulla.

Hakkan tagasi sõitma sama teed pidi. Ennist siiapoole tulles jäi silma Karja kirik. Nüüd siis teengi peatuse ja astun uhkelt autost välja, et see imeline ehitis üle vaadata. Imelik, jummala vaikus?! Noh, ei lastagi sisse, sest uksed pandi just kümme minutit tagasi lukku. Tundub, et käimas on kiriku remondi tööd või tänapäeva uue trendi kohaselt ongi kiriku uksed osb-plaadist tehtud?!

Mis ikka. Kui uksest sisse ei saa, siis tuleb minna sinna, kus uksi ei ole. Tegelikult hakkab natuke juba õhtuks minema. Et kas enam viitsingi kuskile minna, aga ilm on mõnusalt soe ja päikesepaisteline. Seda on patt lihtsalt maha jorutada.

Järgmiseks on Koigi raba. See koht on minu külastust juba mitmeid aastaid oodanud. Ära ootas! Tulen, teen pea kuue kilomeetrise ringi mööda uhket laia laudteed. Naudin selle raba omapära ja ilusaid vaateid rabale ja rabajärvele. Huvitav on see, kust nad teadsid, et mul võileib kotis on ja seda seal rabas süüa kavatsen. Igatahes on selle jaoks pink üles seatud, et ma oma toidupalukest võtta saaks ja ikka veel rabailu natida võin. Mõnus ja kosutav.

Tänaseks aitab seiklustest. Kavatsen öö veeta mere ääres telkides. Enne põikan veel aga läbi Kalli küla sugulaste juurest, et ka nende elust-olust teada saada ja enda mujeid rääkida. Jutt umbes selline: "Tere", "Tere,tere", "Ohhoo", "Ahhaa", "Jajaa", "Okei", "Davai", "Näeme siis 2026","Jajah". Nii meie elav vestlus kujunes ja oligi aeg minema hakata. Kaua sa ikka pererahvast tüütad.

Selgituseks, et 2026 suvel on Kalli küla 600-s sünnipäev, kuhu kõik oodatud.

Vat nüüd jõuan lõpuks Laevninale. See armas tuttav mereäär. Siis veedangi öö. Milline idüll: rand, kivid, luiged...

Mõnus öö oli. Uni oli sügav. Nautisin üle tüki aja magamist täiega. Ei kuulnud, näinud ega tundnud miskit. Magasin.

Hommikul ärgates näen, et keegi proovib mu autoust lahti kangutada,

Ja imelisest luigepaarist pojaga õhtuses rannavees on hommikuks vaid pardid järele jäänud

Hommikused rituaalid tehtud, täidan kaasavõetud ja nüüd tühjaks saanud võilevakarbi põldmarjadega. Peab ju koju ka külakosti viima. Ning teele. Tänane päev ootab.

Eile sain kuulda, et Valjala Maalinnas tehakse väljakaevamistöid ja neid võib kaugelt ka jälgida. Ainult kaugelt! Kui lähemale minna, siis võib juhtuda, et antakse ka sulle endale labidas kätte. Hoidsin targu kaugemale. Kaevavad jah linnuse müüre välja. Põnev. Mõelda vaid - see ehitis on rajatud üle 800 aasta tagasi ja oli tugevamaid linnuseid, mis pidas vaenlasele kindlalt vastu. Kuid kiviheitemasinad, ammunooled ja 20 000 pealine vaenuvägi panid muistsed saarlased alistuma.

Peale selle, et see koht on väga rahulik, veidi müstiline, pakub ürgse jõud tunnet, on siin askeldamas teisigi. Näiteks on siin terviserajad, pisike discgolfi rada, suur katusealune istumiskohaga ja lõkkekoht. Kõigile midagi.

Maalinn jättis võimsa tunde ja sellejärele otsustasin tänase ülejäänud päeva kirikutele ja kalmistutele pühenduda. Võtsin suuna Valjala poole. Kalmistul peatusin tuttavate hauaplaatide ees ja meenutasin neid, keda tundsin ja mõtlesin neile, keda tean.

Siin lähedal on kohe ka Valjala kirik. Lasin annetuskasti kõlksatuda mündil, sest kirik vajab hädasti remonti. Täna toimetasid seal hoopis aga teadlased Tartust ja välismaalt, kes usinalt seina seest proove võtsid et uurima hakkasid, kui vana see kirik ikka olla võib.

Hmm, sellest polegi pilti.

Edasi saarte ja Lääne-Eesti suurim Pöide kirik. Tõesti suur. Kahjuks väga halvas seisus. Üks uus ja särav-läikiv asi oli kirikus aga küll. Orel. See paigaldati ja õnnistati sisse alles selle aasta kevadsuvel. Kui see hoone ka korda saaks, jaah.

Ära tulin teist teed kaudu. Pea kilomeetri jagu oli munakiviteed. Ehh küll põristas...

Seekord jätan hüvasti Saaremaaga.

Üle Väinatammi tagasi Muhku või Muhhu või Muhusse... Kuidas see õige on öelda?

Igatahes teele jääb Muhu kirik. Väljast näeb kena, aga seest jällegi niru. Roheline samblik või mingi vetikalaadne on tekkinud peale üht intsidenti kiriku sisemusse. Perenaine, kes kirikus on, räägib selle tekkeloo. Kunagi olla kirikusse sisse lennanud öökull ja teda sealt välja ajada ei õnnestunud. Appi tuli päästeamet, kes kulli veega välja ajas. Sellest suurest niiskusest aga tekkinud ajapikku see jama.