See on mõnusalt paksu ja pehme samblakihiga metsaalune. Sammal on seal kohati nii paks, et ükski taim ega seen ei ulatu sellest läbi kasvama. Ainult sammal. Sammal on katnud maapinna, mahalangenud puud, vanad kännud, ühesõnaga kõik. Suured puud, mis varjvad maapinnale tulevad päikesekiired, on vanad ja rahuliku loomuga. Nad justkui vaatavad aeglase ja pika pilguga metsa-all kõndijat.
Võiks öelda, et müstiline on see paik. Natuke võibolla isegi hirmus, sest käies seal, on tunne, et keegi saadab sind oma pilguga...
Sattusin täna sinna uitama. Sihitult liikudes ja seda ümbrust nautides jõudsin äkki lagedamale kohale. Kunagi ammu on suure tormiga seal lagendiku serval maha murdunud üks vana kuusk, millest nüüd on järel vaid sammaldunud känd. Jah, sellest ajast on sinna jäänud ka kunagine metsategemise lõkkekoht.
Aga näe, seal nad ongi! Leidsin üles! Sel pisikesel ja samblavaibast ümbritsetud metsalagendikul on nende kodud. Päkapikkude ridaelamud. Päriselt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar