Roosa

Kõik ei pea alati roosa olema, nagu sushibaaris või poes müüaolev marineerirud ingver.
Võib olla ka naturaalset, kollast värvi.
Ja kui kaupluses (loe: maapood) ei ole saadaval riisiäädikat, siis kõlbab ka tavaline lauaäädikas.
Nii saigi valmis marineerirud ingver

Väikesed ja suuremad

Kuna talv eriti külm ei olnud, siis jäi ka näputöö kesisemaks. Aga midagi sai ometi valmis.
Kõige väiksemale sai tehtud tillukesed tuttidega papud

ja ilma pöialdeta kindad. Pöidlaid ei hakanud kindale sellepärast tegema, sest tal pole neid veel vaja. Nimelt pole kinda-kandjal veel ka nutikat.

Vikerkaare sokid. Kartsin, et ei oska sellist keerukat mustrit kududa, aga tegelikult on asi vastpidine.

Muster on lihtne ja suure osa väljanägemisest annavad värvid.

Ja lihtsalt palmikuga

Mõned sokid said ka suuremad, aga lühikese sääreosaga. Võiks öelda, et lausa ilma

Mõned keerulise nimega küpsetised

Tarte Tatin
Sügisel sai tehtud seda kooki palju kordi, küll perele ja külla minemisel kaasa võetud. Eriti hea sai antoonovka õuntega. Retsept on toidutarest, aga pilt minu köögist

Brunsviger

Jällegi fariinisuhkruga tehtud, mis teeb küpsetisele eriliselt hea maitse. Kunagi leidin retsepti vanast ajalehest, kus oli selle koogi nimeks lihtsalt `Taani pidulik suhkrukook`. Tänapäeval on tuntud ka uhkema nimega. Tundub, et veidi liiga pruun sai, tegelikult oli valgus vale nurga alt :)

Ja veel üks ütlemata maitsev kook. Temale vist pole jätkunud keerukat nime. Või on tõesti nii hea, et enne kui nime saab panema hakata, on ta juba otsas. Sama oli pildiga, lihtsalt ei jõudnud pilti teha, enne oli laualt kadunud. Mina panin mustika asemel mustsõstra toormoosi

Praegu ei ole kodus...

Kesk tasast ja siledat Eestimaad on leidnud endale peatuspaiga mäger. Kohaks on umbes 20 aastat tagasi maaparanduse aegne kivide ja kändude hunnik keset heinamaad.
Kas tõesti on mäkrade arvukus nii suur, et otsitakse elupaigaks juba kõikvõimalikke künkakesi? Toiduga saab tal seal raske olema - ühele poole jääb suur põld ja teisele poole jääv madal ja niiske lepik ei ole eriti toiduküllane piirkond.
Aga mõned pildid ka.
Jäljed, mis olid autotee servas

Rohumaa servas leidsin mustad augukesed, millised jätab mäger ninaga tuhnides toiduotsingul.

Tihedast punaseleedri põõsastikust leidsin ka kaks koopaava.

Kahjuks või õnneks kedagi kodus parasjagu ei olnud

Keldri-elukas

Mõni aeg tagasi avastasin keldri seinprao vahelt kriiksuvat heli tegeva tegelase. Nahkhiir- vist põhja-nahkhiir. Olin teda ärritanud tema unes ning pannud ta pahameelest minu peale kriiskavalt kisama.

Igatahes kolis ta sellepeale seinapraost välja.
Siis aga avastasin, et keldri laes ripub pea-aegu nagu latern, mida  varem pole seal olnud. Rippusid kolmekesi peputpidi koos, kaks põhjakat ja suurkõrv.
Nüüd on ainult järele jäänud üks elukas - suurkõrv.

Kui varem ei viitsinud (mhh! mis sõna see on?) keldrisse minna, siis nüüd lausa ootan, et midagi jälle keldri tagavaradest välja tuua. Saab ju pisikesele valvurile kah silm peale visatud.

No olgu tal seal mõnus olla.
Aga juba teist päeva on ilm väga rõske ja temperatuur nullis. Kõik mis vähegi jäässe annab minna, see ka läheb. Teed on kohutavalt libedad, isegi rohi maas on jääs, puuoksad on kõik jääga kaetud ja tuule käes liikudes kõlisevad-klõbisevad.

Üks veider silm vaatas meid kah metsavahelt