Angervaksa võib leida õitsemas suve keskpaigast alates. Armastab niiskeid kasukohti - lodud, soode servad, veekogude lähedus. Tema uimastavat, magusat ja meelat lõhna on tunda kaugele. Kuulatades pikemalt õitsval angervaksaväljal, võivad hakata kõrvad kumisema. See ei tule nüüd mitte taimest endast, vaid tema õites toimetavate putukate suminast. On ju angervaks hea meetaim.
Angervaksa võimu ja väge oskavad inimesed ka enda tarbeks ära kasutada. Ta on looduslik aspiriin, alandab palavikku ja leevendab valu, on põletikuvastase toimega, rahustav närvisüsteemile, puhastab organismi jääkainetest, korrastab seedimist, parandab ainevahetust, alandab vererõhku, aitab naistehädade korral, tugevdab imuunsust, hoiab eemale kurja ja kaitseb su kodu.
Temast saab teha teed, mida on mõnus talveõhtul niisama nautida. Aga ka siirupit, millest saab kuumaks suvepäevaks jahutava morsi, või veel parem, limonaadi, kui segada kokku mulliveega. Saab kasutada magustoitude valmistamiseks või lihtsalt sorts siirupit jäätisele kallata. Mmm...
Mulle on meelepäraseks saanud just sellise retsepti järele valmistatud siirup:
Vaja läheb:
v 30 angervaksa õisikut
v
1 kg suhkrut
v
30 - 50 g sidrunihapet (sidruni- või laimimahla)
v
1,5 l vett
v
Päikesepaistelist ilma
v
Head meeleolu
Tee nii:
v
Korja õisikud ja raputa sitikatest-putukatest
puhtaks
v
Laota tervelt poti põhja
v
Raputa peale suhkur ja sidrunihape
v
Kalla peale keev vesi
v
Lase seista 4 -5 päeva
v
Kurna tõmmis
v
Säilitamiseks kuumuta siirup ja pane
steriliseeritud pudelisse või purki
v
Hoia jahedas ja pimedas
Ja nüüd jääb üle vaid oodata imepärase angervaksa õitemise aeg.
PS See postitus on seisnud eelmise aasta suvest saati mustandina, aga pole senini leidnud aega (laisk olen) seda üles panna. Eile sain selleks tõuke armsalt uuelt tuttavalt. Ilma Sinu kaasabita oleks see veel seisnud teab-kui-kaua :) Aitäh Sulle, L!